Väike lugu vibutamisest

Alljärgnev lugu ei ole mingi varjatud reklaam, vaid täitsa avalik katse tekitada teis huvi uudse ja põneva spordiala vastu – maastikuvibu laskmine. Mis see siis ikkagi on, mis kisub inimesed üha uuesti ja uuesti vibu ja nooltega metsa? On see 14 loomakujulist märklehte, hea seltskond, värske õhk, kaunis loodus – sellele küsimusele peab ilmselt igaüks ise vastuse leidma ja miks mitte Tartu koja eestvedamisel juba 22. aprillil 2006.

2003.aastal asutati Eestis Maastikuvibu Liit – kuidas see täpsemalt sündis, võib küsida järgi kodalase Mati Väärtnõu käest, kes ise selle juures viibis ja sellele ilmselt ka kaasa aitas. Selle, mis järgnes liidu asutamisele, võiks kokku võtta ühe sõnaga – vibuhullus. Väga lühikese aja jooksul on Eestisse tekkinud sadu harrastajaid ja mitte ainult - Eestisse on toodud ka juba kuhjaga Euroopa meistritiitleid ja isegi maailmameister on eestlanna Katrin Virula!

Selleks, et mõista maastikuvibu populaarsuse plahvatuslikku kasvu Eestis, on tegelikult vaid üks võimalus – võtta ise vibu kätte ja minna rajale.

"Mina olen nakatunud – täiesti ja lootusetult! Selle eest hoiatati juba üritust reklaamides ja riski võtsin omal vastutusel. Õlavarres annavad tunda lihased, millede olemasolust mul varem aimugi ei olnud, varbad on jõudnud üles sulada, pea on mõtteid ja unistusi täis ning arvutis avanevad lausa iseenesest pikkvibu tutvustavad leheküljed.
Laskmise saab selgeks kiiresti, kuid sama kiiresti toimub ka ‘nakatumine’. Hea seltskond, Eestimaa loodus, loomi säästev jahihasart, mõnus enesetunne, pääsemine igapäevarutiinist – kas ei ole ahvatlev?" – Tiiu Ariko, Valga infoportaali toimetaja.

Lisasin siia meelega ühe erapooletu osalise kommentaari, et teaksite natukenegi, mis teid ees ootab!

Ilmselt ei ole väga vale võrrelda vibujahti golfiga - seltskond jagatakse 3-5 liikmelisteks gruppideks, kes liiguvad sihtmärgist sihtmärki, kogudes igas märgis punkte, mis märkimislehtedele kirja pannakse. Sihtmärgid on erinevas suuruses – oravast karuni ning lastakse neid erinevatelt kaugustelt ning erinevatelt kõrgustelt. Erinevalt golfist ei nõua aga vibulaskmine algajatelt pikki koolitusi, esimese 3-6 noole väljalaskmise järel harjutusplatsil tundub asi juba käpas olevat ja tekib tahtmine metsa lipata. Samuti ei sea vibusport vanuselisi ega soolisi piiranguid, alustatakse juba 6-st eluaastast ja vanuse ülempiir puudub. Nii et ka suurepärane perekondlik meelelahutus! Isegi kui perekonnas jääb mõni liige vibust nakatamata, tuleb ta ikkagi meelsasti metsa kaasa, kasvõi selleks, et imetleda loodust, korjata marju, seeni või olla lihtsalt heas seltskonnas.

Ka varustust ei vajata üle mõistuse palju – vibu, nooled, nooletupp, käekaitse ja näpukaitse, kogu komplekti hind jääb hinnavahemikku 3500-4500 krooni.



Päikest ja kohtumiseni viburaja!

Musta Noole Printsess
alias Rita-Anette Kohava,
JCI Tartu


Lisa võid lugeda ja vaadata Musta noole vennaskonna kodulehelt: www.mustnool.ee